Elupuud esinevad nii puude kui põõsastena ja on ühekojalised. See tähendab, et ühel puul on nii käbid kui ka tolmukad, mis viljastavad käbisid. Kahekojalistel on vastupidi – ühel puul on käbid, teisel on tolmukad.
Elupuude perekonda kuulub viis liiki. Need hõlmava oma levikuga nii Põhja-Ameerika kui ka Hiina, Jaapani ja Korea poolsaare. Eesti haljastuses enimkasutatavad elupuu liigid on pärit Põhja- Ameerikast, milleks on harilik elupuu (thuja occidentalis) ja hiigelelupuu (thuja plicata).
Harilik elupuu hakkas Euroopas levima 16 sajandil, Eestisse jõudis ta ilmselt 18. või 19. sajandil. Teda istutati mõisaparkidesse ja kalmistutele. Harilik elupuu võib kasvada kuni 20 meetri kõrguseks. Hiigelelupuu võib oma kodumaal kasvada 60 meetri kõrguseks, aga Eestis ei ulatu ta üle 8 meetri. Vaid harvadel juhtudel võib leida 10-meetriseid hiigelelupuid.
Sarnaselt kuusele on ka elupuul juurestik pinnalähedane. Kui puudealust pinnast kobestada, siis kindlasti ei tohi seda väga sügavalt teha. Parim viis on puudealune umbrohtudest vaba hoida, kasutades multši, hakkepuitu või puukoort.
Elupuu ei armasta kuiva ja liivarikkast mulda, seega ta on ka põuatundlik. Armastab pigem niisket ja saviliivast mulda, aga samas ei meeldi talle liigniisked kasvukohad. Reeglina müüakse elupuid puukoolides mullapallidega koos ehk neid on koolitatud mitu korda. Kindlasti ei tohi mullapalli lammutada. Kui mullapall on mustas kiles, siis tuleks see kile ära võtta. Kui palli ümbritseb võrk, siis see võib jääda. Maha istutades kõduneb võrk ise ära ja ei takista juurekava arengut.
Kui elupuu on avajuurne ehk mullapalli pole, siis on soovitav istutuskoht ette valmistada. Selleks tuleb pinnas jagada kolmeks: 2 osa head viljakat mulda, 1 osa turvast ja 1 osa liiva. Augu põhja võib panna sõnnikut või kuni 500 g kunstväetist. Parim aeg puude istutamiseks on kevadine ja sügisene aeg. Peale istutust peaks puid kastma kord nädalas. Kui tegemist on põuase ajaga, siis kaks korda nädalas. Istutuspaik võib olla nii varjus kui ka valguse käes. Sellest olenevalt areneb ka elupuu võra. Varjus kasvab puu pigem külglaiusesse, valguse käes kõrgusesse ja moodustab püramiidja võra. Elupuud taluvad hästi heitgaase ja tahma ning seetõttu sobib elupuu hästi ka linnaruumi.
Talvisel ajal tuleks elupuid kaitsta päikese eest. Päike võib puid põletada ja jäädavalt neid kahjustada. Selle vältimiseks tuleks noored puud katta kuuseokstega. Suuremaid puid võib mähkida valge kattelooriga. Talvisel ajal on reeglina puude oksad ja okkad helepruunid. Sellest ei maksa järeldada, et puud hakkavad välja minema. See on nende kaitsereaktsioon kaitsmaks ennast karmi talve eest. Reeglina talub elupuu külma hästi ka 30 miinuskraadi juures.
Elupuud taluvad hästi pügamist. Seega nad on sobilikud igihaljaste hekitaimedena. Kindlasti tuleb meeles pidada, et elupuuhekki ei ole võimalik noorendada. Juhul kui on suur ja üle kasvanud hekk, siis tuleb jätkata tema pügamist. Kui elupuuhekk on tagasi lõigatud, siis ta enam ei taastu. Tavaliselt pügatakse elupuid üks kord aastas augustikuus ning üle kolmandiku ei ole soovitav aasta kasvudest tagasi võtta, sest soov on ju tihedat hekki saada. Kui saavutatud on heki soovitud kõrgus, siis kolmandiku reegel ei pea enam edasi kehtima. Ka üksikuid puid võib pügada, kui muidugi pole tegemist sellise sordiga, mis kasvab sordipõhiselt tihedaks.
Elupuid paljundatakse enamasti vegetatiivselt pistikutena. See tähendab, et sama aasta võrse rebitakse suurema oksa küljest koos vanema puiduga ning istutatakse turbaga täidetud potti või kasti. Sobiv pistikute kasvatamiseks on kasvuhoone, kus peaks temperatuur stabiilselt olema 25 kraadi juures. Sobiv aeg pistikute valmistamiseks on 25. juuni kuni 25. juuli. Ka paljundatakse elupuid generatiivselt seemnetega. Enamasti paljundatakse sedasi elupuusorte, sest on vajalik säilitada sorditunnused.
Elupuud on väga levinud haljastuspuud. Uuselamu rajoonides võib märgata palju erinevaid elupuuvorme alates leinavormidest lõpetades roomavate vormidena. Elupuude kasutamise ajalugu haljastuses on pikk ja loota on, et elupuud ei kao hoonete lähedusest veel niipea.
