Punalehine Thunbergi kukerpuu

Kukerpuu on üks väga huvitav puu. Tegelikkuses on tegemist põõsaga ja mind ajendas siia kirjutama see, et minu aias kasvab selline punaseleheline põõsas ning selle põõsa kohta võiks teadmisi kasvatada. Hämmastav on see, et kukerpuu lehed on söödavad. Neist võiks isegi salatit teha.

Mäletan lapsepõlves hästi, kui ühes vanas talu aias kasvas selline kukerpuu ja talu peremees ütles, et proovi neid hapusid punaseid lehti. Lehed maitsesid küllaltki hästi, kuid märkimist väärib, et paremini küll ei mekkinud kui hapu oblikas. Kukerpuul on lehed äraspidimunajad, ümardunud tipuga ning nende servad on väikeste nagadega, vanadel lehtedel on need eriti teravad. Lehe värvus on punane ja sügiseks võivad nad ka kollaseks tõmbuda, vähemalt kirjandus nii väidab. Minu aias lähevad lehed pruuniks ja kukuvad põõsa alla, kus ma nad kokku riisun ja utiliseerin kompostihunnikusse.


Kukerpuu on paras nuhtlus neile, kes tahavad teda regulaarselt pügada. Tegemist on ikkagi väga ogalise põõsaga ja võib ette kujutada, kuidas pügamise jääke kokku korjata ja põõsast puhastada lõigatud võrsetest ilma, et mõni oga ihusse ei tungiks. Pügamist talub kukerpuu hästi ja see sunnib teda rohkem võrseid ajama, samuti ajab hästi kännuvõsu. Ka ilma pügamiseta kasvab kukerpuu hästi ja võib kasvada meie oludes 1-1,5m pikkuseks. Oksad on kaarjad ja rohkesti hargnevad. Kui sellest põõsast tahetakse teha elavtara, siis on soovitav seda pügada koonusekujuliseks, sest siis saavad ka alumised lehed valgust ja põõsa alumine osa ei muutu hõredaks. Siit võib järeldada, et kukerpuu tahab valgust. Kui ta kuskile varju istutada, siis jääb ta sinna kiratsema. Samadel põhjustel ei tohi teda ka suurte puude lähedusse istutada.

Huvitav fakt on see, et thunbergi kukerpuu pärineb idast: Jaapan ja Hiina. 1864a toodi ta Euroopasse dekoratiivpõõsana ning kultiveeritakse tänaseni. Seega tegemist on tavalise võõrliigiga, mis on meil väga koduseks muutunud. Kui teda istutada, siis tuleb jälgida, et ei oleks seisvat niiskust ja istutuspaik ei asuks kuskil lontsikus ega lodus. Mulla viljakuse suhtes ei ole kukerpuu nõudlik, kasvab igal pool, kus on valgust.

Kes tahab endale punaste lehtedega ogalist põõsast, siis thunbergi kukerpuu on selleks ideaalne. Linnas on ogad eriti efektiivsed krundlilt kasside eemalhoidimiseks ning peletab ka vargaid. Tegemist on kiirekasvulise põõsaga ning teda kasutatakse sageli uuselamu rajoonides. Omad head ja vead põõsal on, kuid dekoratiivsed punased lehed kaaluvad kõik vead ülesse.

Elupuude hingeelu

Elupuid kasutatakse haljastuses sageli. Nende dekoratiivsed oksad ja erinevad kujuvormid on ilusad ning me võtame nende olemasolu oma elukeskkonnas mõistetavana. Tegelikult ei teata elupuude kodumaad ja nende vajadusi. Ei osata ette kujutadagi, et elupuud ei ole tegelikult pärismaised.

Elupuud esinevad nii puude kui põõsastena ja on ühekojalised. See tähendab, et ühel puul on nii käbid kui ka tolmukad, mis viljastavad käbisid. Kahekojalistel on vastupidi – ühel puul on käbid, teisel on tolmukad.

Elupuude perekonda kuulub viis liiki. Need hõlmava oma levikuga nii Põhja-Ameerika kui ka Hiina, Jaapani ja Korea poolsaare. Eesti haljastuses enimkasutatavad elupuu liigid on pärit Põhja- Ameerikast, milleks on harilik elupuu (thuja occidentalis) ja hiigelelupuu (thuja plicata).

Harilik elupuu hakkas Euroopas levima 16 sajandil, Eestisse jõudis ta ilmselt 18. või 19. sajandil. Teda istutati mõisaparkidesse ja kalmistutele. Harilik elupuu võib kasvada kuni 20 meetri kõrguseks. Hiigelelupuu võib oma kodumaal kasvada 60 meetri kõrguseks, aga Eestis ei ulatu ta üle 8 meetri. Vaid harvadel juhtudel võib leida 10-meetriseid hiigelelupuid.

Sarnaselt kuusele on ka elupuul juurestik pinnalähedane. Kui puudealust pinnast kobestada, siis kindlasti ei tohi seda väga sügavalt teha. Parim viis on puudealune umbrohtudest vaba hoida, kasutades multši, hakkepuitu või puukoort.

Elupuu ei armasta kuiva ja liivarikkast mulda, seega ta on ka põuatundlik. Armastab pigem niisket ja saviliivast mulda, aga samas ei meeldi talle liigniisked kasvukohad. Reeglina müüakse elupuid puukoolides mullapallidega koos ehk neid on koolitatud mitu korda. Kindlasti ei tohi mullapalli lammutada. Kui mullapall on mustas kiles, siis tuleks see kile ära võtta. Kui palli ümbritseb võrk, siis see võib jääda. Maha istutades kõduneb võrk ise ära ja ei takista juurekava arengut.

Kui elupuu on avajuurne ehk mullapalli pole, siis on soovitav istutuskoht ette valmistada. Selleks tuleb pinnas jagada kolmeks: 2 osa head viljakat mulda, 1 osa turvast ja 1 osa liiva. Augu põhja võib panna sõnnikut või kuni 500 g kunstväetist. Parim aeg puude istutamiseks on kevadine ja sügisene aeg. Peale istutust peaks puid kastma kord nädalas. Kui tegemist on põuase ajaga, siis kaks korda nädalas. Istutuspaik võib olla nii varjus kui ka valguse käes. Sellest olenevalt areneb ka elupuu võra. Varjus kasvab puu pigem külglaiusesse, valguse käes kõrgusesse ja moodustab püramiidja võra. Elupuud taluvad hästi heitgaase ja tahma ning seetõttu sobib elupuu hästi ka linnaruumi.

Talvisel ajal tuleks elupuid kaitsta päikese eest. Päike võib puid põletada ja jäädavalt neid kahjustada. Selle vältimiseks tuleks noored puud katta kuuseokstega. Suuremaid puid võib mähkida valge kattelooriga. Talvisel ajal on reeglina puude oksad ja okkad helepruunid. Sellest ei maksa järeldada, et puud hakkavad välja minema. See on nende kaitsereaktsioon kaitsmaks ennast karmi talve eest. Reeglina talub elupuu külma hästi ka 30 miinuskraadi juures.

Elupuud taluvad hästi pügamist. Seega nad on sobilikud igihaljaste hekitaimedena. Kindlasti tuleb meeles pidada, et elupuuhekki ei ole võimalik noorendada. Juhul kui on suur ja üle kasvanud hekk, siis tuleb jätkata tema pügamist. Kui elupuuhekk on tagasi lõigatud, siis ta enam ei taastu. Tavaliselt pügatakse elupuid üks kord aastas augustikuus ning üle kolmandiku ei ole soovitav aasta kasvudest tagasi võtta, sest soov on ju tihedat hekki saada. Kui saavutatud on heki soovitud kõrgus, siis kolmandiku reegel ei pea enam edasi kehtima. Ka üksikuid puid võib pügada, kui muidugi pole tegemist sellise sordiga, mis kasvab sordipõhiselt tihedaks.

Elupuid paljundatakse enamasti vegetatiivselt pistikutena. See tähendab, et sama aasta võrse rebitakse suurema oksa küljest koos vanema puiduga ning istutatakse turbaga täidetud potti või kasti. Sobiv pistikute kasvatamiseks on kasvuhoone, kus peaks temperatuur stabiilselt olema 25 kraadi juures. Sobiv aeg pistikute valmistamiseks on 25. juuni kuni 25. juuli. Ka paljundatakse elupuid generatiivselt seemnetega. Enamasti paljundatakse sedasi elupuusorte, sest on vajalik säilitada sorditunnused.

Elupuud on väga levinud haljastuspuud. Uuselamu rajoonides võib märgata palju erinevaid elupuuvorme alates leinavormidest lõpetades roomavate vormidena. Elupuude kasutamise ajalugu haljastuses on pikk ja loota on, et elupuud ei kao hoonete lähedusest veel niipea.

Terake juttu hõbekuusest

Hõbekuusk ehk Torkav kuusk (Picea pungens) on Eestis tavaline haljastuspuu. Teda võib leida koduaedades, parkides ja temast on püütud ka hekki kujundada. Hõbekuuse tegelik põline kodu on Põhja-Ameerikas Kaljumäestikes, kus ta kasvab 2000-3000 m kõrgusel üle merepinna. Kohalikud on kuusele omale suupärase nime andnud - koloraado kuusk.

Looduslikult kasvab hõbekuusk oma kodumaal üksikult, rühmiti või koos mõne muu kohaliku okaspuuga. Torkav kuusk paljuneb looduses seemnetega ning tolmleb aprilli lõpust juunini, sõltuvalt kasvukoha kõrgusest. Käbid valmivad samal aastal, augustist septembrini ning seemned varisevad sügisel ja talvel. Seemnete idanevus on üsna hea, kuni 80 %.

Esimesed hõbekuused toodi Euroopasse 1863 aastal, Eestisse umbes samal ajal. 20. sajandi algul sai ta esimese iseseisvuse ajal uusehituste juures küllaltki tavaliseks haljastuspuuks. Nõukogude ajal oli hõbekuuse istik defitsiitne kaup. Teda ei olnud saada seetõttu, et ei osatud õigesti paljundada. Enamasti saadakse noored hõbekuused seemenetest, teisendeid ja kultivare on võimalik paljundada ainult pookimise teel, sest nende väliseid tunnuseid on vaja säilitada, mis generatiivsel paljundamisel ära kaovad. Sordiaretus käib parimate puude valiku teel, mis on seemneist idandatud.

Looduses metsikult kasvaval on kuusel kolm erinevat okaste värvust: hõbedane, sinakasroheline ja roheline. Eriti dekoratiivne on muidugi hõbedane värvus. Hõbekuusk ei ole nõudlik mullaviljakuse suhtes, kuid talle ei meeldi liigniisked paigad ja happelised soomullad. Seda peab kindlasti silmas pidama, kui haljastajal on soov hõbekuusk oma aeda või parki istutada. Kindlasti peab teadma, et hõbekuusk on väga külmakindel ja valgusnõudlik. Teda ei tohi maja varju istutada, kust ta õieti päikesevalgust ei saa. Kui nii teha, siis jääb kuusk kiratsema ja ei ole dekoratiivne. Ka tuleks hoiduda kuuskede istutamisest üksteisele lähestikku. Arvestama peab ka kuuse lõpliku suurust istutuspaiga valikul, talle võib kasvukoht tulevikus lihtsalt kitsaks jääda. Kui on soov korralik püramiidjas kuusk saada, peab teda üksikult kasvatama.

Hõbekuusk kasvab aeglasemalt kui harilik kuusk. Kõrguskasv intensiivistub 6-8 aastaselt, 10 aastaselt saavutab ta tavaliselt 1-2 meetrise kõrguse ja 20 aastaselt võib 5-8 meetrist kuuske aias silmitseda. 50 aastaselt võib ta olla juba 15-20 meetri kõrgune. Kui ei taheta, et kuusk kasvab kõrgeks puuks, tuleb teda pügada, latv ära võtta ja siis iga-aastaselt tagasi lõigata kevadel, enne pungade puhemist või sügisel kui võrsete kasv on seisma jäänud. See muudab kuuse väga tihedaks ja ilusaks, aga siinkohal tuleb meeles pidada, et hõbekuusest ei saa kasvatada kuusehekki, sest ta on valgusnõudlik.

On palju erinevaid kuuseliike, kuid hõbekuusk on neist kõige dekoratiivsem ja hallim. Kui temale leitakse õige kasvukoht ja teda ei lämmata teised puud ja põõsad, siis kasvab hõbekuusest suur ja ilus pärl aias, mis jääb pikkadeks aastateks seda ehtima.

Avaldatud Pärsti Keskkonnalehes nr 42 Juuni 2010

Kuuseheki kasvatamisest

Kui mööda Eestit reisida, siis võib märgata koledaid kuusehekke. Kuuskedel on mitmeid kordi latvu pügatud, hekk on alaosas hõredaks jäänud ning osa hekist on välja läinud. See kõik räägib sellest, et koduomanik ei tea, kuidas oma kuusehekki kasvatada ja on harjunud seda pügama nagu tavalist lehtpuuhekki – üle aasta kui sedagi.

Kõigepealt kui kuusehekk rajada, siis tuleb kindlaks teha, kas istutuskoht ei ole liigniiske ja toitainevaene. Kuusk on eriti tundlik liigniiskuse suhtes ning kipub seetõttu välja minema. Kui muld on toitainevaene, siis jääb kuusk kiratsema. Hea oleks kui kuuskedele pakuks kasvamisel mõni muu puuliik külma talvetuule eest turvet. Noor kuusk on külmahell, aga kipub valgust armastama. Seega ümbritsev haljastus peab olema korraldatud niiviisi, et see samas kaitseb kuuske, teisalt ei takista tema kasvu ega varjuta päikesevalguse eest.

Juhul kui eelnevad asjaolud on kindlaks tehtud ja kuusele on leitud sobiv istutuskoht, siis tuleks valida juba suuremad kuusetaimed, mida on koolitatud, mis tähendab seda, et taimi saab muretseda istikutena puukoolist. Väiksed seemikud jäävad istutamist mitmeks aastaks põdema ja kui koduomanik tahab kiiret kuuseheki kasvu näha, peaks mõtlema koolitatud kuuskede peale. Istutusmaterjali valik sõltub omaniku soovidest, puukoolide kõrval võib leida noori kuuski ka kraavipervedest ja teeäärtest, kus noored puud nagunii ära niidetakse. Ära ei tohi unustada, et kuuse juurestik on pindmine ja kaevama peaks taime tüvest kaugemalt. Siis säästetakse noore kuuse juuri ja pärast istutust ei jää taim kiduma. Kindlasti peaks kaeveauku viskama sõnnikut, et kiirendada puu kohanemist uute kasvutingimustega. Kuuseistikute istutamisel tuleks mõlema taime vahele jätta 60 cm vaba ruumi. Kui mitmes reas kuuski istutada, tuleks reavaheks jätta samuti 60 cm ja istutada nn maleruutu. Nii istutades ei lämmata puud kasvades üksteist ära.

Normaalsetes tingimustes kasvades võib kuusehekk saavutada kümne aastaga kahemeetrise kõrguse. Siinkohal tuleks toonitada, et kui kuuskedel hakatakse latvu pügama, siis see kõrgus peakski jääma kuuseheki kõrguseks. Rohkem pole vaja latvu võtta, sest kui hekikasvataja iga aasta seda kõrgust hoiab ja kuusehekil ei lase latvasid moodustada, pole vajadust ka hilisemalt neid kärpida. Kui seda ei tehta, moodustavad kuused uued ladvad ja vajadus on uuesti kärpida.. Tänu sellele võib kuusehekk muutuda rääbakaks ja kaotada oma ilusa vormi, mida taotleb iga hekikasvataja.

Kuuseheki kasvatamisel tehakse tihti ka see viga, et hekk pügatakse müürikujuliseks, mis on tegelikult vale. Kui sedasi toimitakse, jäävad maapinnalähedased oksad valguspuudusesse ja surevad ära ning kuuseheki alumine osa jääb hõredaks. Et seda vältida, tuleb hekk kujundada kolmnurkseks või kooniliseks, et alumised oksad saaksid valgust ja ülemised ei varjutaks neid. Kui sedasi toimitakse, võib kuusehekk olla väga vana, aga alumised oksad on veel elusad ja terved ning ei ole märkigi, et hekk hakkab hõrenema.

Tähtis on see, et kui soov on tihedat kuusehekki saada, tuleb teda iga aasta pügada ja hooldada vastavalt eelpool kirjutatule. Siis saavutatakse ilus ja rahuldav tulemus nii koduomanikule kui ka kaaskodanikele, kes jäävad vaatama hästi hooldatud kuusehekki.

Avaldatud Pärsti Keskkonnalehes nr 40 Veebruar 2010 (http://www.parstivald.ee/dokumendid//KKnr40.pdf)