Terake juttu hõbekuusest

Hõbekuusk ehk Torkav kuusk (Picea pungens) on Eestis tavaline haljastuspuu. Teda võib leida koduaedades, parkides ja temast on püütud ka hekki kujundada. Hõbekuuse tegelik põline kodu on Põhja-Ameerikas Kaljumäestikes, kus ta kasvab 2000-3000 m kõrgusel üle merepinna. Kohalikud on kuusele omale suupärase nime andnud - koloraado kuusk.

Looduslikult kasvab hõbekuusk oma kodumaal üksikult, rühmiti või koos mõne muu kohaliku okaspuuga. Torkav kuusk paljuneb looduses seemnetega ning tolmleb aprilli lõpust juunini, sõltuvalt kasvukoha kõrgusest. Käbid valmivad samal aastal, augustist septembrini ning seemned varisevad sügisel ja talvel. Seemnete idanevus on üsna hea, kuni 80 %.

Esimesed hõbekuused toodi Euroopasse 1863 aastal, Eestisse umbes samal ajal. 20. sajandi algul sai ta esimese iseseisvuse ajal uusehituste juures küllaltki tavaliseks haljastuspuuks. Nõukogude ajal oli hõbekuuse istik defitsiitne kaup. Teda ei olnud saada seetõttu, et ei osatud õigesti paljundada. Enamasti saadakse noored hõbekuused seemenetest, teisendeid ja kultivare on võimalik paljundada ainult pookimise teel, sest nende väliseid tunnuseid on vaja säilitada, mis generatiivsel paljundamisel ära kaovad. Sordiaretus käib parimate puude valiku teel, mis on seemneist idandatud.

Looduses metsikult kasvaval on kuusel kolm erinevat okaste värvust: hõbedane, sinakasroheline ja roheline. Eriti dekoratiivne on muidugi hõbedane värvus. Hõbekuusk ei ole nõudlik mullaviljakuse suhtes, kuid talle ei meeldi liigniisked paigad ja happelised soomullad. Seda peab kindlasti silmas pidama, kui haljastajal on soov hõbekuusk oma aeda või parki istutada. Kindlasti peab teadma, et hõbekuusk on väga külmakindel ja valgusnõudlik. Teda ei tohi maja varju istutada, kust ta õieti päikesevalgust ei saa. Kui nii teha, siis jääb kuusk kiratsema ja ei ole dekoratiivne. Ka tuleks hoiduda kuuskede istutamisest üksteisele lähestikku. Arvestama peab ka kuuse lõpliku suurust istutuspaiga valikul, talle võib kasvukoht tulevikus lihtsalt kitsaks jääda. Kui on soov korralik püramiidjas kuusk saada, peab teda üksikult kasvatama.

Hõbekuusk kasvab aeglasemalt kui harilik kuusk. Kõrguskasv intensiivistub 6-8 aastaselt, 10 aastaselt saavutab ta tavaliselt 1-2 meetrise kõrguse ja 20 aastaselt võib 5-8 meetrist kuuske aias silmitseda. 50 aastaselt võib ta olla juba 15-20 meetri kõrgune. Kui ei taheta, et kuusk kasvab kõrgeks puuks, tuleb teda pügada, latv ära võtta ja siis iga-aastaselt tagasi lõigata kevadel, enne pungade puhemist või sügisel kui võrsete kasv on seisma jäänud. See muudab kuuse väga tihedaks ja ilusaks, aga siinkohal tuleb meeles pidada, et hõbekuusest ei saa kasvatada kuusehekki, sest ta on valgusnõudlik.

On palju erinevaid kuuseliike, kuid hõbekuusk on neist kõige dekoratiivsem ja hallim. Kui temale leitakse õige kasvukoht ja teda ei lämmata teised puud ja põõsad, siis kasvab hõbekuusest suur ja ilus pärl aias, mis jääb pikkadeks aastateks seda ehtima.

Avaldatud Pärsti Keskkonnalehes nr 42 Juuni 2010

Kuuseheki kasvatamisest

Kui mööda Eestit reisida, siis võib märgata koledaid kuusehekke. Kuuskedel on mitmeid kordi latvu pügatud, hekk on alaosas hõredaks jäänud ning osa hekist on välja läinud. See kõik räägib sellest, et koduomanik ei tea, kuidas oma kuusehekki kasvatada ja on harjunud seda pügama nagu tavalist lehtpuuhekki – üle aasta kui sedagi.

Kõigepealt kui kuusehekk rajada, siis tuleb kindlaks teha, kas istutuskoht ei ole liigniiske ja toitainevaene. Kuusk on eriti tundlik liigniiskuse suhtes ning kipub seetõttu välja minema. Kui muld on toitainevaene, siis jääb kuusk kiratsema. Hea oleks kui kuuskedele pakuks kasvamisel mõni muu puuliik külma talvetuule eest turvet. Noor kuusk on külmahell, aga kipub valgust armastama. Seega ümbritsev haljastus peab olema korraldatud niiviisi, et see samas kaitseb kuuske, teisalt ei takista tema kasvu ega varjuta päikesevalguse eest.

Juhul kui eelnevad asjaolud on kindlaks tehtud ja kuusele on leitud sobiv istutuskoht, siis tuleks valida juba suuremad kuusetaimed, mida on koolitatud, mis tähendab seda, et taimi saab muretseda istikutena puukoolist. Väiksed seemikud jäävad istutamist mitmeks aastaks põdema ja kui koduomanik tahab kiiret kuuseheki kasvu näha, peaks mõtlema koolitatud kuuskede peale. Istutusmaterjali valik sõltub omaniku soovidest, puukoolide kõrval võib leida noori kuuski ka kraavipervedest ja teeäärtest, kus noored puud nagunii ära niidetakse. Ära ei tohi unustada, et kuuse juurestik on pindmine ja kaevama peaks taime tüvest kaugemalt. Siis säästetakse noore kuuse juuri ja pärast istutust ei jää taim kiduma. Kindlasti peaks kaeveauku viskama sõnnikut, et kiirendada puu kohanemist uute kasvutingimustega. Kuuseistikute istutamisel tuleks mõlema taime vahele jätta 60 cm vaba ruumi. Kui mitmes reas kuuski istutada, tuleks reavaheks jätta samuti 60 cm ja istutada nn maleruutu. Nii istutades ei lämmata puud kasvades üksteist ära.

Normaalsetes tingimustes kasvades võib kuusehekk saavutada kümne aastaga kahemeetrise kõrguse. Siinkohal tuleks toonitada, et kui kuuskedel hakatakse latvu pügama, siis see kõrgus peakski jääma kuuseheki kõrguseks. Rohkem pole vaja latvu võtta, sest kui hekikasvataja iga aasta seda kõrgust hoiab ja kuusehekil ei lase latvasid moodustada, pole vajadust ka hilisemalt neid kärpida. Kui seda ei tehta, moodustavad kuused uued ladvad ja vajadus on uuesti kärpida.. Tänu sellele võib kuusehekk muutuda rääbakaks ja kaotada oma ilusa vormi, mida taotleb iga hekikasvataja.

Kuuseheki kasvatamisel tehakse tihti ka see viga, et hekk pügatakse müürikujuliseks, mis on tegelikult vale. Kui sedasi toimitakse, jäävad maapinnalähedased oksad valguspuudusesse ja surevad ära ning kuuseheki alumine osa jääb hõredaks. Et seda vältida, tuleb hekk kujundada kolmnurkseks või kooniliseks, et alumised oksad saaksid valgust ja ülemised ei varjutaks neid. Kui sedasi toimitakse, võib kuusehekk olla väga vana, aga alumised oksad on veel elusad ja terved ning ei ole märkigi, et hekk hakkab hõrenema.

Tähtis on see, et kui soov on tihedat kuusehekki saada, tuleb teda iga aasta pügada ja hooldada vastavalt eelpool kirjutatule. Siis saavutatakse ilus ja rahuldav tulemus nii koduomanikule kui ka kaaskodanikele, kes jäävad vaatama hästi hooldatud kuusehekki.

Avaldatud Pärsti Keskkonnalehes nr 40 Veebruar 2010 (http://www.parstivald.ee/dokumendid//KKnr40.pdf)